Täna hommikul El Nido lennujaamas, pidime kõik oma kotikesed lahti pakkima ja sisu näitama. Nii me jäimegi oma imeilusatest ja värvilistest teokarpidest ja korallidest ilma mis me Remiga korjasime ja mille hulgast tegime raske valiku, mis tuleb meiega koju ja mis mitte.

Ma olin nii kurb, et kurvastamise leevendamiseks pisteti mulle üks korall salaja kotti.

'Ja kas te olete lennuki peale jalutanud kohalike naiste laulu ja lehvituste saatel? meie oleme tänasest:)

Oleme Clarkis, siia tulek läks lihtsamalt kui eeldasin. Siin on vaja sul vaid oma kotiga kusagil seista, kui sohvrid tulevad sulle end ise pakkuma.

Kas ma kirjutasin sellest, et El Nido linnakeses pole kusagil elektrit hommikul kuuest lõuna 2ni? 

Tere Lugejad ja Issi. KÕIK ON MEIL HÄSTI! Kui olla puhkusel puhkusest, siis tahad kõike muud kui arvutis olla. Ja sestap on see blogi kirjutamine eriti unarusse jäänud.

Aga tänane õhtu lausa soosib, et ma annaks väikse ülevaate.

Oeh...filipiinidfilipiinid...enne Filipiine oli meil mitmeid muid variante. Kui tekkis üldse idee minna reisile, siis oli mõte Indoneesiast. Austraalias olles tuli hoopis plaanidesse, et minna Tongale , sealt kas Põhja või Lõuna Ameerikasse ja siis koju. Meid ahvatles plaan teha maailmale ring peale. Ja meie korteri omanik oli samuti Tongalt pärit, ning ta lubas igati aidata parima lahenduse leidmiseks. Ja inffi selle saare kohta oleks me saanud ka minu ja Triinu Tallinna korteri omaniku käest, sest ta elas mingi aeg samuti Tongal. Aga Tonga mõte kadus kolides Queenslandi. Ja ma ei mäleta kust või kuidas olime me korraga kolme koha vahel- Fiji, Bali ja Filipiinid. Lugesime infot, uurisime inimeste kogemusi, vaatasime lennupiletite hindu, kirjutasime üles erinevaid fakte ja kõikke muud kasulikku. Ja siis, täiesti otsustusvõimetul ajal , kirjutas mu sugulane ühest tuntumast väliseestlasest Austraalias, kes saaks meiega meelsasti kokku. Aga see koht oleks olnud Melbournis, ehk siis lõuna poole. Ja Remi sattus sellest nii hasarti- kohtuda ainukese eestlasega kes on saanud Inglismaa kuningannalt SIR tiitli, kes on erakordselt tark majandusalal ja kellelt oleks nii palju õppida, uurida väliseestlaste elu kohta. ...Hakkasime aga uuesti lennupileteid vaatama...aga seekord Cairns-Melbourne-Bali/Fiji/Filipinid. Mingil hetkel loksus paika ka meie reisiplaan. Fijil oli hetkel vihmahooaeg, Bali kohta olime kuulnud nii palju erinevaid arvamusi, Filipiinidest ei osanud keegi suurt midagi rääkida, vaid kõik ütlesid, et OH...tahaks ka,seal pidi ilus olema. Melbourni asi sai ka selgeks. Remi pidas tolle mehega kirjavahetust ja selgus, et too mees peab hoopis Eestisse ruttu sõitma.

Ja korraga oligi aeg nii kaugel, et ostsime lennupiletid ja mõningate päevade pärast oligi ärasõit. Natuke kiirelt tuli see hetk. Jäi uurimata mitmete asjade kohta, näiteks meie pensionifondid, kohalik pangakaart.  Aga samas usun, et kõik on lahendatav ka Eestis.

Filipiinide reisiplaan koosnes meil vaid kahest asjast. Teadmisest, et esmalt sõidame Boracayle ja pärast Palawanile-El Nidosse.  Siselennud ja hotellid oleme siiani kõik jooksvalt hankinud. Kas siis kohapeal või eelmisel õhtul.

Infot Filipiinide saarte kohta hankisime Trip.eest. Sealt saimegi teada, et Boracay on vaid 7km pikk, seal on palju turiste,aktiivne ööelu, elu natuke kallim kui mujal Filipiinidel. Nii mitmedki ütlesid, et see on paradiisisaar. Okei...sellest saab meie esimene sihtkoht. Palawan pidi aga olema Filipiinide MUST SEE! Rahulikum ja ehtsam, kui Boracay. Ka lennujaamas saime sellele tõestust.  Üleval oli suur plakat, kust saime teada, et Palawan on aasta 2011 üks 20st põhi sihtkohtadest. SELGE...meie viimane koht.  Jätsime oma plaanidesse võimaluse, et reisime mõnele teisele saarele samuti kui tekib tahtmist.  Kõikke teeme jooksvalt ja vastavalt tujule.  

Aga nüüd Filipiinide juurde. Manila on pealinn ja sealt tasub ruttu jalga lasta. Seal veetsimegi vaid öö. Boracayl lennujaama pole ning maandusime kõrval saarel.  Mulle tundus, et maandume vette aga korraga oli autotee ja siis olime juba künklikul lennurajal ja kui aknast välja vaadata, siis vastu vaatasid lehmad.

Sellist asja nagu lennujaam, seal ei olnudki. Oli vaid pisike maandumisrada ja katusealune. Lennukist maha astudes juhatati meid katuse alla. Minust paarikümne meetri kaugusel tõusis juba uus lennuk õhku. Lärm mis meeletu. Kitsas ka. Siis keegi naine lehvitab päevinäinud kaustikuga, et turistid end sinna kirja paneksid. Pagas anti samuti seal katuse all kätte. Meil endil oli jube naljakas. Saame katuse alt välja, jõuame tänavale...seal ootas meid kümneid pakkujaid, et me just tema mootorrattaga sadamasse sõidaksime.  Päris omapärane kogemus. Need rattad on siinmail üks põhi liikumisvahendeid väikestel vahemaadel. Eesti mõistes on nad külgkorviga mootorrataste sarnane aga lihtsalt suuremaks ehitatud, et rohkem inimesi mahuks. Iga juht on oma ratast tuuninud vastavalt oma võimalustele. Kes on kõva muusika sisse pannud, kes kardinad, või peeglid.

Jõuame siis sadamasse, et Boracayle sõita. Enne tuli aga kolmest erinevast putkast osta piletid, et sadamahoonesse üldse sisse pääseda. Sadamamaks, keskkonnamaks ja laevapilet ise. Alles sadamas kontrolliti meie kotte ja sealt edasi saadeti meid omapärastele laevadele. Sõit ise ehk võttis 10 min. Maal pidime juba uue ratta võtma, et hotelli jõuda. (Hotelli oli eelnevalt meile bronninud Manila hotelli tegevjuht). Meil ei olnud õrna aimu ka mis meid ees ootab.  Saime tsikli peale, kus eelnevalt istusid 4 tüdrukut ja juht. Mul ei mahtunud pähe, et kas see on nali. Kus me istume oma hiilgama suurte kottidega? Istume tsikli imepisikese katusele? Vat aga mahutati ära. Kotid visati katusele, Remi istus kaksiraksi juhi taha ja mina pigistasin end kuidagi moodi tüdrukute juurde.  Veel oli kõik naljakas. Minu arust pidi meie tsikkel otsad andma, kui mäest ülesse viis tee. 

Juba Manilas nähtu ehmatas mind. Vaesus ja rikkus üheskoos. Aga sõit hotellini jääb mulle vist alatiseks meelde. Meie tee viis läbi kohaliku elu. Pisikesed hütid/majad üksteise otsas, meeletult inimesi, erinevad lõhnad, see sagimine ja melu. Ma ei oska seda kirjeldada, seda peab ise nägema. Mina, kes polnud varem Aasia maades käinud ehmatasin ikka korralikult ja hakkasin meie valikus juba kahtlema. Remi ütles, et see siin isegi töiesti Okei.

Hotell oli ilus, hotelli aed veel mõnusam. Rannaliiv lumivalge. Vesi erksinine. Saar on pikliku kujuga, 7km ühest otsast teise. Meie hotell asus White Beachil, teisel pool saart on surfajate rand korraliku tuulega. White Beach on 4km pikk. Meie hotell asus ranna lõpu poole. Mis tuli välja, et oli meile ideaalne koht. Rahulikum ja melust eemal.  Muidugi hinnad olid sealpool ka natuke kõrgemad. See 4km pikkune rand on jagatud mõtteliselt aladeks. Meie olime alas, kus olidki paremad hotellid ja melu vähem. Mida edasi keskele poole kõndida, seda rohkem poode, restorane ja muid meelelahutus paikasid on. 

Kahe ranna vahelisele alale jäävad kohalike kodud. 

Turiste saarel on palju. Kohalikke kaupmehi sama palju. Ma arvan, et kui kaupmehed ära jagada turistide vahel, siis igal turistil oleks neid 1 või enamgi. Kohalikud kaupmehed kannavad kogu oma kraami endaga kaasas. Põhi  kaup on seal päikeseprillid, ehted, kaabud, kellad. Siis on seal veel hulganisti müügimehi, kes müüvad paadituure, sukeldumist jne. Ja kui jalutada seal põhi melus, Möödudes kaupmeestest, siis kõigilt  kuuled sa...Hei Sir and Mam, best price for you. Nice neckless for you. I have yellow also. Ja oi kui kanged nad on. NO THANK YOU...see pole piisav. Ta tuleb ja kõnnib sulle ikka järgi, sest äkki sa ikka mõtled ringi. Ja kui sa oled juba eelmisest müüjast lahti saanud, siis tuleb teine samasugune sama kaubaga. Vahepeal veel hüüab keegi ja kutsub sind sööma või tahab sind mudida. Ja siis jälle prillimüüja või paadisõitu müüv müügimees. Mina väsisin no thank you ütlemisest esimesena. Ja panin töhele, et kui nende poole mitte vaadata (ja mitte mingil juhul ei tohi vaadata kauba mida nad müüvad), siis pöördutakse sinu poole vähem.

Inimesed ise on siin sõbralikud. Kaupmehed on küll tüütud aga ühtegi halba või negatiivset siinsete inimeste kohta pole me täheldanud siin Filipiinidel oldud kahe nädala jooksul. 

Ja kohe kui saabusime hotelli, oli meil vastas Jeffery, kes väitis olevat meie giid terve selle Boracay ajal. Oi kui tüütu ta oli. Mingil päeval, kui olime selle mehega käinud paadisõidul, andis remi talle pihku kohalikus mõistes ilusa rahatähe ja tänas teda ja ütles nägemist. Peale seda me kohtasime teda vaid korra. Kui me asjast õigesti aru saime, siis selle Manila hotelli juht on tema sõber ja too oligi helistanud, et tuleb kaks valget inimest.

Selle nädala jooksul Boracayl kohtusime paljude eestlastega, sõime hästi, peesitasime, magasime, tegime kohalike vaatamisväärsustega tutvust, ujusime, lebotasime- lihtsalt olime ja tundsime end hästi.

Remi õppis kahel päeval kitesurfingut. Õpetajaks sai ta toreda Eesti tüdruku, kes jagab oma elu Eesti ja Filipiinide vahel. Tal on kohalikuga tore laps . Nüüd on jama majas, sest Remi leidis endale uue hobi ja tal ON VAJA SAADA nüüd lohet:) ! ...aga suviti õhtuti rannas olla ja jälgida peiksi...tahaks küll:)!

Et Palawanile jõuda, pidime sõitma tagasi Manilasse. Sealt lennuk Puerto Princessasse. Öö veetsime seal ja hommikul minibussi peale, et sõita El Nidosse. 238 km läbisime 5 tunnigaJ.  Tee läks sinka vonka mägede vahelt. El Nido mäed meenutavad mulle Norrat. El Nido on mägede vahel asuv pisike linnake oma 30 000 elanikuga. Valgeid Euroopa inimesi puhkab siin palju. Põhitegevus ongi siin snorgeldamine ja sukeldumine. Kaupmehi nagu oli Boracayl siin pole. Siin võid julgelt midagi vaatama minna, kartmata, et keegi hakkab sulle midagi pähe määrima. Mäed on võrratud ja vesi sinisemast sinisem.  Remi ütleb, et ta tunneb end siin paremini ja hubasemalt. Oleme avastanud siin palju huvitavaid söögikohti ja võrratuid kohti. Täna saime maitseelamuse ühest imelisest merekaldal asuvast prantslastele kuuluvast restoranist. 

Eile öösel sai Remi jämmida kohalikega. Ta oli mulle sellest ammu rääkinud, et lausa peab kohalikega õlut jooma ja jaurama. Mina jäin hotelli magama , remi läks välja. Remil on nüüd filipiinidel sõbrad ja kui meil peaks probleeme olema siin el Nidos, siis meil on katus olemas:). Ta sattus kusagile linnast välja kohalike peole. Enne seda käis veel juuksuris. Ja kui lõpuks minu juurde jõudis, siis oli ta nii õhinal, et jutustas pikalt kõigist oma tegemistest ja juhtumitest.

Siin põhitegevusi turistidele on tuurid A,B,C ja D ning sukeldumine. Ehk siis terve päeva kestvad paadimatkad mägede vahel koos lõuna, snorgeldamise ja erinevate kohtade külastamisega. Hetkel oleme meie võtnud vaid tuuri C, külastasime erinevaid rannakesi, salajasi laguune ja koopaid. Ehk homme võtame midagi veel...

Veel oleme rentinud mägijalgrattad, külastanud erinevaid rannakesi, rentinud kajaki, peesitanud, erakordselt hästi söönud, mõnulenud, nautinud kokteile ja erinevaid fruitshake. Viimased on kohe eriti head. Meie hotell asub täpselt mere kaldal, meil on pisike  rõdu ja imearmas vaade. Loodus on võrratu siin!!!

Meil on olnud imeline aeg:)

5ndal läheb meil otselend siit El Nidost Manilasse. Sealt peame leidma transpordi, mis viiks meid 100km kaugusele Clarki lennujaama. öö veedame Clarkis ja siis hommikul lennukile, et sõita Malaisiasse. Seal oleme samuti paar päeva ja siis tuleme meie Remiga lõpuks koju:) 

Näeme!

'