Ma natuke kirun end, et võtsin selle blogi värgi endale. Just selle pärast, et aega napib.
Aga TÖÖ töö töö...
Esimene tööpäev oli meil hoopis laupäeval mitte reedel. Nimelt...meie sõber Ott Austraalias oli nii aktiivne, et sebis meid tööle samasse kohta, kus nad ise töötavad Maikoga. Mulle oleks meeldinud, et oleks paar päeva rohkem vaba võinud olla, kui vaid 1. Poisid töötavad murufarmis 1h sõidu kaugusel Perthist aga oli mingi värk , et nad toodi üle nädalaks Perthi staadionile muru panema ja sinna läksime meie ka.
Mis me siis tegime seal:) ...ega algul oli mure küll, et kas meil ikka on seal miskit teha. Meie tööks sai "tikkimine" ja Remi tööks "lükkamine". Poolel staadionil oli muru maas, kui meie saabusime. vastu vaatas hunnik mehi.

Kuidas siis muru panek toimub ....proovin seletada ilusti ja selgesti...
...maas on liiv ja see silutakse siledaks. Siis tuleb üks imelik traktor, millel mururull peal ja laotab selle võimalikult lähedale eelnevalt maha pandud murule. Siis tuleb üks teine masin, mis lükkab seda mururiba teisel ribale lähedamale. Ja nüüd tuleb meie osa -Remil 2 harku käes ja veel paar poissi, löövad hargud murusse ja lükkavad seda uut riba veelgi lähemale teisele murule. kahe mururiba ei tohi vahet olla ja liiga palju üksteise peal ei tohi ka olla. Täpsus täpsus täpsus ja oskus füüsilist jõudu kasutada õiges koguses:)








Mina ja Liisa "tikkisime" ehk siis ühendasime hargu abil kahte mururiba. Nende vahele ei tohtinud jääda vahet ega tohtinud olla üksteise peal ja äärtes olevat kollakat kuivanud rohtu ei tohtinud ka näha jääda. Põhimõtteliselt olime 7 hommikul 12ni lõunani nina maa poole ja vaatasime muru. ja Peale tunni ajast lõunat vaatasime jälle tõtt muruga.Ja nii umbes 4-5ni. Vesi oli firma poolt ja kui liialt palav hakkas, jahutas meid kohalik murukastmis vesi. Loomulikult sai esimesel päeval ära kõrbetud. Ja loomulikult kõik sisse joodud vesi sai välja higistatud. Kole kole palav.

Kiitlemisnurk- meid hoiatati, et meie töödejuhataja kipub kümneid kordi õpetama KUIDAS ja rõhutama KUI tähtis on, et muru oleks võimalikult tihedalt üksteise vastas. Arvake, keda ei õpatatud ja keda kiideti:).


Esmaspäeval jätkus sama töö, õhtuks sai staadion valmis ja ülemus tõi suured kastid õlut. Ilma õluta siin ei saa!

Töö nr 2-murufarmis

Teisipäeva varahommikul pakkisime oma asjad Perthis kokku ja sõitsime Perthist allapoole murufarmi. Jällegi mõtlesime, et mida meil tüdrukutel on seal teha. Harkude asemel on seal tööriistadeks traktorid. Aga vat leiti lahendus, meie oleme "walking crew" . Loomulikult oleme meie Liisaga ainsad tüdrukud, no väljaarvatud mõningad naised, kes töötavad kontoris.
Mida teeb walking crew- jalutab. Jalutab mõõda murupõlde ja otsib rohu seest rohtu, mis seal olla ei tohiks, nagu näiteks wintergreen, mis on siuke tumedama värvusega ja peenikeste lehtedega või siis mingit "kakukat" või midagi sarnast, mis on sarnane wintergreeniga aga sipa suuremad lehed. Parim osa sellest on see, rohi põldudel on tihe, ilus ja põllud on meeletud ja proovi sa leida sealt seda "umbrohtu", mis tegelt on isegi ilusam kui see "päris rohi".
Käes on meil sellised kollased lipukesed, mille pistame mulda seal, kust leiame valet rohtu. Ja nii hommikust õhtuni, ühest põllu otsast teise otsa ja nii edasi tagasi. Jalutama peab tihedalt, üksteise kõrval, et miskit kahe silma vahele ei jääks. meie töö on väga tänuväärt, nii ütles Andy, meie töödejuhataja.
Remi jalutab meiega, aga üha enam võetakse teda ära tegema mehisemat tööd. Remi on päris õnnelik, esimesel päeval vaid naeris, et kuidas on võimalik, et talle jalutamise eest nii head palka makstakse.Mees on omadega väga rahul!  Teisel päeval avastas ta aga kui oivaline peigmees ta oma pruudile on. Iga päev jalutab ta oma pruudiga ilusal rohelisel aasal kümneid kilomeetreid. Ta ei pidavat teadma ühtegi teist sellist poissi ja ta arvab, et tema jalutamismaht on nüüd aastateks täis! Ja kui see mees saab teha mehisemat tööd, siis tema õnn vaid kasvab. Remi on rahul aga mina kardan, et kui meile - tüdrukutele mingit muud tööd välja ei mõelda, siis tüdimus tuleb kergesti. Õigemini, vaikselt ehk ongi. Sest me oleme 10 h kuuma päikese all ja praeme . Jalad pole mul iial nii pruunid olnud ja nahk tuleb maha. Ilma 30se päikesekreemita siin ei saa.

Üldjuhul algab meie tööpäev kell 7 hommikul ja lõpeb 3st või peale seda. Kell 9 on meil Smoko, ehk siis pool tundi pausi, joome kohvi, sööme küpsiseid. Kell 12 on pool tundi lõunat ja siis lõpuni. Ükspäev hakkas tööpäev näiteks 5.30 (polnudki nii raske ärgata). Töölesõit võtab meil 30 min, seega ärkasime sipa peale 4. Ega õhtuti kaua üleval olla jaksagi, 10st oleme teki all üldjuhul.

Aga nüüd aitab!!! Olen 2h seda kirjutist genereerinud. Homne päev tõotab tegus tulevat. Sellest ja eelmise nädala peost ja kõigest muust järgmisel korral!

Mis te arvate mida ma näen, kui sulen silmad. MURU!!! ja selle sees on suured alad wintergreeni :S

...

Ahoi!

Oleme jõudnud nüüd vaikselt eluga harjuda siinpool. Kuid alustagem algusest....

...Pakkimine- remi pakkis oma asjad 20 minutiga. Põhimõtteliselt võttis ta need ajsad kaasa, mis mina talle valmis panin. Sealt väiksest hunnikust noppis ta veelgi asju välja:). Kõige pahem on see, et me kumbki ei mõelnud tööriiete peale :). Ja mina suutsin jällegi liialt palju pluusikesi kaasa võtta. Kui Norra võtsin kaheks nädalaks 23, ja kasutasin viite, siis kolmeks kuuks võtsin sama palju. Ma lihtsalt ei suutnud valida mis värvi ja kujuga võtta või jätta. Aga ega ma neid enda kotis hoiagi.

Lennujaamas olime unes.

Inglismaal pidime aega parajaks tegema umbes 10h. Siis ootas meid ees 13 h lennusõitu Malaisiasse. Ebamugav,väsitav,kitsas. Kulala Lumpuris oli vaja pea 24h aega parajaks teha. Jube niiske, must, palav. väsinud. Plaanisime linna minna, kui hakkasime uurima, et kuidas jne... tuli meil kasulikumaks  lennujaama jääda.  Proovisime kohalikku toitu, veetsime aega Starbuckis erinevaid kohvijooke proovides-imehead! Magasime keset lennujaama nii sügavalt et ei kuulnud mitte kui midagi ja nii palju tunde. Ajavahe hakkas mõjuma. Lend Perthi võttis aega 6h. Pool 6 hommikul olime kohal.
Mainin ära, et pagasi sain igal pool kohe kätte. Kõik saime! ja eestlasi oli iga lennu peal ja igal pool
Kui Aussi lendasime, siis pidime täitma paberi, kus samas kinnitasime, et ei too Austraalisse mingit toitu . Remil olid kotis õunad. Loomulikult kirjutas, et ei too midagi ja arvake ära kes sai riielda kontrollis:). ma pole kusagil mujal nii suurt kontrolli näinud kui Aussi sisenemisel.

Vastu tuli meil Ott oma punase pisikese isetormavaga. Arvake ära mitu korda oli meil sel päeval reaalset võimalust kokkupõrkeks. Te ei arva ära ja mina ei mäleta. Liiklus on seal teises suunas kui meil kodus. Seda päeva ma suurt ei mäleta. Reziim oli sajaga sassis. leidsime hotelli endale, hommikul kell 9 olime basseinis juba ja joime olut, kaisime pangas konto nr tegemas, vaatamasime tookohta, kuhu jargmisel paeval pidime minema ja 9st juba magasime.

 

REEDE/ meie esimene toopaev ... sellest raagin monel teisel paeval, sest ma pole motetega hetkel teie juures lugejad. meil on siin Oti sunnipaev, eesti muusika, liha, vana tallinn, soe ohtu ja monus meeleolu . Ja olu mida joon, teeb minuga oma too.
Olu on siin hea ja maitseb hea!

Chillime!

Ahoi

ega pole siin midagi nii lihtne arvutis kaia ja blogi pidada. luban et lahipaevadel votan end kokku ja leian aja,et kirjutada .  


Meil muidu taitsa tore:) ja paike on valus!

Ei jõua kohale..

...ei jõua kohale, et aeg nüüd käes. Mingit tunnet polegi. Esimene ärevus oli 15 septembri öösel, kui Remi helistas ja pakkus välja, et läheks. Paar ööd ei saanud korralikult magada, unistused olid siis suured...ja nii ilusad:). Enam ärevust pole.

..ja nüüd ma siin istungi hommikumantlis kohv kõrval, mõtlen, et peaks tegema seda ja seda aga sisemine mootor puudub. Ju siis peab tegema asju nii nagu alati...viimasel minutil, muidu pole asi päris õige.

Remil on asju pakitud vaid nii palju, kui mina neid pakkinud olen:) ...ja pooled neist asjadest on ka minu omad! Mul on reisimisega selline komme, kui keegi veel ei tea, et alati peab midagi juhtuma:) ...kas läheb pagas kaduma, või raha varastatakse või midagi kukub suusaliftist alla ja kaob nagu näiteks mu uued ilusad lumelaua prillid. Siis mulle meeldib väga reisidel haigeks jääda. Ja lennukis nohuga olla on kõige parem. Sellepärast olengi täna terve hommiku poole ühest majast teise jooksnud poolpaljalt. Ja Remil kipub ka sama komme reisudega olema. Põnev!!!

Emme, lennupiletid pole meil veel välja prinditud. Passid pole ka veel kotis vaid vedelevad kusagil Nevis. Ja nagu sa hommikul nägid, siis magamiskott jäi ka koju:)

Vaim on valmis meil sõbrad! Remi vaim on vaid tööl ja minu vaim on kusagil ära aga minna me tahame!

Jäägem lainele!