Ma natuke kirun end, et võtsin selle blogi värgi endale. Just selle pärast, et aega napib.
Aga TÖÖ töö töö...
Esimene tööpäev oli meil hoopis laupäeval mitte reedel. Nimelt...meie sõber Ott Austraalias oli nii aktiivne, et sebis meid tööle samasse kohta, kus nad ise töötavad Maikoga. Mulle oleks meeldinud, et oleks paar päeva rohkem vaba võinud olla, kui vaid 1. Poisid töötavad murufarmis 1h sõidu kaugusel Perthist aga oli mingi värk , et nad toodi üle nädalaks Perthi staadionile muru panema ja sinna läksime meie ka.
Mis me siis tegime seal:) ...ega algul oli mure küll, et kas meil ikka on seal miskit teha. Meie tööks sai "tikkimine" ja Remi tööks "lükkamine". Poolel staadionil oli muru maas, kui meie saabusime. vastu vaatas hunnik mehi.

Kuidas siis muru panek toimub ....proovin seletada ilusti ja selgesti...
...maas on liiv ja see silutakse siledaks. Siis tuleb üks imelik traktor, millel mururull peal ja laotab selle võimalikult lähedale eelnevalt maha pandud murule. Siis tuleb üks teine masin, mis lükkab seda mururiba teisel ribale lähedamale. Ja nüüd tuleb meie osa -Remil 2 harku käes ja veel paar poissi, löövad hargud murusse ja lükkavad seda uut riba veelgi lähemale teisele murule. kahe mururiba ei tohi vahet olla ja liiga palju üksteise peal ei tohi ka olla. Täpsus täpsus täpsus ja oskus füüsilist jõudu kasutada õiges koguses:)








Mina ja Liisa "tikkisime" ehk siis ühendasime hargu abil kahte mururiba. Nende vahele ei tohtinud jääda vahet ega tohtinud olla üksteise peal ja äärtes olevat kollakat kuivanud rohtu ei tohtinud ka näha jääda. Põhimõtteliselt olime 7 hommikul 12ni lõunani nina maa poole ja vaatasime muru. ja Peale tunni ajast lõunat vaatasime jälle tõtt muruga.Ja nii umbes 4-5ni. Vesi oli firma poolt ja kui liialt palav hakkas, jahutas meid kohalik murukastmis vesi. Loomulikult sai esimesel päeval ära kõrbetud. Ja loomulikult kõik sisse joodud vesi sai välja higistatud. Kole kole palav.

Kiitlemisnurk- meid hoiatati, et meie töödejuhataja kipub kümneid kordi õpetama KUIDAS ja rõhutama KUI tähtis on, et muru oleks võimalikult tihedalt üksteise vastas. Arvake, keda ei õpatatud ja keda kiideti:).


Esmaspäeval jätkus sama töö, õhtuks sai staadion valmis ja ülemus tõi suured kastid õlut. Ilma õluta siin ei saa!

Töö nr 2-murufarmis

Teisipäeva varahommikul pakkisime oma asjad Perthis kokku ja sõitsime Perthist allapoole murufarmi. Jällegi mõtlesime, et mida meil tüdrukutel on seal teha. Harkude asemel on seal tööriistadeks traktorid. Aga vat leiti lahendus, meie oleme "walking crew" . Loomulikult oleme meie Liisaga ainsad tüdrukud, no väljaarvatud mõningad naised, kes töötavad kontoris.
Mida teeb walking crew- jalutab. Jalutab mõõda murupõlde ja otsib rohu seest rohtu, mis seal olla ei tohiks, nagu näiteks wintergreen, mis on siuke tumedama värvusega ja peenikeste lehtedega või siis mingit "kakukat" või midagi sarnast, mis on sarnane wintergreeniga aga sipa suuremad lehed. Parim osa sellest on see, rohi põldudel on tihe, ilus ja põllud on meeletud ja proovi sa leida sealt seda "umbrohtu", mis tegelt on isegi ilusam kui see "päris rohi".
Käes on meil sellised kollased lipukesed, mille pistame mulda seal, kust leiame valet rohtu. Ja nii hommikust õhtuni, ühest põllu otsast teise otsa ja nii edasi tagasi. Jalutama peab tihedalt, üksteise kõrval, et miskit kahe silma vahele ei jääks. meie töö on väga tänuväärt, nii ütles Andy, meie töödejuhataja.
Remi jalutab meiega, aga üha enam võetakse teda ära tegema mehisemat tööd. Remi on päris õnnelik, esimesel päeval vaid naeris, et kuidas on võimalik, et talle jalutamise eest nii head palka makstakse.Mees on omadega väga rahul!  Teisel päeval avastas ta aga kui oivaline peigmees ta oma pruudile on. Iga päev jalutab ta oma pruudiga ilusal rohelisel aasal kümneid kilomeetreid. Ta ei pidavat teadma ühtegi teist sellist poissi ja ta arvab, et tema jalutamismaht on nüüd aastateks täis! Ja kui see mees saab teha mehisemat tööd, siis tema õnn vaid kasvab. Remi on rahul aga mina kardan, et kui meile - tüdrukutele mingit muud tööd välja ei mõelda, siis tüdimus tuleb kergesti. Õigemini, vaikselt ehk ongi. Sest me oleme 10 h kuuma päikese all ja praeme . Jalad pole mul iial nii pruunid olnud ja nahk tuleb maha. Ilma 30se päikesekreemita siin ei saa.

Üldjuhul algab meie tööpäev kell 7 hommikul ja lõpeb 3st või peale seda. Kell 9 on meil Smoko, ehk siis pool tundi pausi, joome kohvi, sööme küpsiseid. Kell 12 on pool tundi lõunat ja siis lõpuni. Ükspäev hakkas tööpäev näiteks 5.30 (polnudki nii raske ärgata). Töölesõit võtab meil 30 min, seega ärkasime sipa peale 4. Ega õhtuti kaua üleval olla jaksagi, 10st oleme teki all üldjuhul.

Aga nüüd aitab!!! Olen 2h seda kirjutist genereerinud. Homne päev tõotab tegus tulevat. Sellest ja eelmise nädala peost ja kõigest muust järgmisel korral!

Mis te arvate mida ma näen, kui sulen silmad. MURU!!! ja selle sees on suured alad wintergreeni :S