Ahoi Filipiinidelt! Nende kolme siin oldud päevade jooksul on mul nii palju erinevaid emotsioone olnud. Hetkel istun ma küll paradiisis aga nii see pole koguaeg olnud. Hetkel oleme oma valikuga rohkemgi kui rahul ;)

Ja jälle pean ´ma oma vana laulu laulma, et olen omadega blogi kirjutamisega maas. Rääkimata on jäänud 26ndast jaanuarist, mil oli Australian Day ja mil ma nägin kõige ilusamat ilutulestikku, mida ma iial näinud olen. Istusime Perthis ilusas pargis mäe otsas tuhandete inimestega. Mäe alla jäi vesi, vasakule pilvelõhkujad ja pikk rannariba, mis oli paksult rahvast täis. ilutulestik lasti mere keskelt ja pilvelõhkujate katustelt . ja see need tuled omakorda peegeldusid pilvelõhkujate seintelt tagasi...need värvid, kujundid... see oli nii ilus, et ma vaid ahhetasin ja ohhetasin.
Rääkimata on jäänud Paronella lossist ja meie kõige pikemast ja raskemast dzungli matkast. Emotsioonidest ja elust. Asjadest millest oleme õppinud, mida oleksime pidanud teisiti tegema ja palju muud. Aga midagi peab ju jätma ka ju koju.
Mul on nii kahju, et mul ei õnnestunud sõbranje Mariga Austraalias kokku saada. Tõesti oli raske seal plaane teha ja nendest kinni pidada. Aga meie suurimad tervised sulle paranemiseks... (Maril oli ränk kokkupõrge meduusiga).

Oleme kursiś ja teadlikud kõikidest õnnetustest ja katastroofidest,mis maailmas toimuvad. Austraalias olles me muud ei kuulnudki. Kõhe tunne tekkis. Hirm. Kuidagi liiga palju ja liiga tihti ja kõik nii lähedal meile. Paar nädalat enne meie ärasõitu olime poes, kui tuli naine ja ütles, et vajab abi, sest ta kodu on täiesti vee all. Ja sadanud oli vaid paar päeva...vihm nagu vihm ikka. Ja mõni päev hiljem oli meist 100km eemal maavärin, lubati, et see jõuab ka meieni aga siiski ei jõudnud.
Ja mul on nii kahju emme lastest, kes hukkusid Haapsalu põlengus.

Meil on aeg nüüd minna ööellu...mis siin lausa kutsub enda juurde. Ja muideks...oleme hetkel ühel 7km pikkusel saarekesel ja siingi pole puudust eestlastest. Täna tahtsime purjetama minna, olime paari km kaugusel oma hotellist. Remi ei tahtnud enne minna, kui saab päikesekreemi peale panna. Ta läks esimese inimese juurde keda nägi, et küsida ega tal kreemi pole. Ei olnud. Paar minutit hiljem see sama mees kuulis meid omavahel suhtlemas eesti keeles... ja noo see mees oli ise ka eestlane:)
Ta töötab siin sukledumisinstruktorina ja see firma kuulub ühele teisele eestlasele. Saime teada, et teisel pool saart on veelgi eestlaseid, kes tegelvad kitesurfinguga. Rannas lehvib Eesti lipp. Homme saabki Remi seal ühe Eesti tüdrukuga kokku, et uurida võimalustest õppida surfimist.

Sukeldume nüüd ööellu!

Meie aeg Austraalias on nüüd läbi. Natuke ootamatult ja kiirelt aga täna on meie viimane õhtu Remiga Austraalias. On aeg minna puhkama nüüd meie kahe kuulisest puhkusest ja meie teeme seda Filipiinidel.

Meie teisel töönädal...

Sorteerimine oli ka siis raske. Tsüklon kahjustas avokaadosid nii palju, et enamus neist on plekilised. Üritame nii palju, kui võimalik käia ja näha. Laupäeval peale tööpäeva sai jälle asjad ruttu pakitud ja sõidule mindud. Sihtkohaks sai Millaa-Millaa. Seal pidi olema ilus kosk. Ma ei hakka siin üksikasjalikult rääkima täpsemalt kus käisime ja mida tegime, sest pea iga 10 minuti tagant oli meil peatus ja mingi ilus koht.  Matkasime vihmametsas, ööbisime ilusa järve ääres, nägime palju erinevaid koski, käisime väljas söömas, jõime veini, saime äikest, sõitsime pikalt mööda ilusat järve äärset teed, nägime hiilgama imelikke laiu puid jne...

Me ei pea üldse palju sõitma farmist, et näha midagi ehedat ja ilusat.

Pühapäeva õhtul jõudsid siia ka Liisa, Ott ja Tiiu, nad said samuti tööd meie farmis. Tiiu ütles, et ta tunneb end nagu kodus, sest eestlased ümberringi, isegi kodu naabripoiss Mel.

Nad kolisid sinna õudsasse kõrvaltuppa. Kambaga koristasime ja küürisime toa puhtaks ja tulemus on väga hea.  Leidsime jälle eestlaste asju.

Tiiu,Liisa ja Otti saabusmisega saabus meile ka eriti tugev ja pikk vihma hooaeg.

 Meie kolmandal töönädalal ei olnud korjajatel ühtegi korjamispäeva ja pakkijatel ühtegi pakkimispäeva. Neljapäevaks suudeti meile ka sipake tööd välja mõelda. Kõik me läksime rohima avokaadopuude alt rohtu. Neljapäeva ja reedega saime kokku tehtud 10h tööd. Kolm päeva peale seda tundsin ma oma tuharalihaste olemasolu...ja tundsid ka teised.

Oma vabu päevi sisustasime näiteks söömisega. Ja käsisime Cairnsis (linnas, mis iial ei maga). Samuti  kohalikus rahvuspargis ja kohvitoas ja seal olevas šokolaaditoas. Mõni mees käis agaralt jooksmas ja mõni teine tüdruk lubas endale samal ajal, et Eestis hakkab uus elu ja võtab lõpuks kasutusele oma uue jooksuvarustuse.

Meie esimene töönädal jäi 4 päeva pikkuseks, sest hakkas sadama ja korjajad ei saanud enam korjata ja meil polnud mida pakkida. Oli reede. Mida teha? Ja vastus tuli kibekirelt, lähme Cairnsi nädalavahetuseks sukelduma-snorgeldama. Pakkisime asjad kiiresti ja sõit algas. Esmalt läksime ühte firmasse, mis broneerib reise ja muid igasuguseid tuure. Meile tehti seal imehea pakkumine ja saime poole odavamalt, 135 dollarit üks inimene. Too naine ütles täiesti 100 %lt , et lähme sügavamale kui 10 m. Ja suunas meid kohe ilusti ühte firmasse, kust saab rentida veealuseid kaameraid. Kuna meie omaga saab minna vaid 10m sügavusele, siis mõtlesime, et võtaks kamba peale. 500 krooni. Peale sukeldumist tuli aga välja, et läksime vaid 6-8 m sügavusele ja selle kaameraga tehtud piltidest vaid 1/3 olid enam vähem normaalsed.  Seda kõike oleksime saanud teha ka me oma kaameraga ja ehk pildidki oleksid paremad olnud.

Ikka sadas vihma. Aga kui on mugavad riided ja veekindel jope, siis tegelt polegi see nii häiriv. Sest soe on ikkagi.

Järgmisena otsisime endale backpackeri. Saime selle ookeani ja laguuni (millest kirjutasin ennist) ette. 15 taala üks öö üks inimene. Lihtne, korras, odav ja pealekauba veel ohtralt vouchereid erinevatesse klubidesse ja tasuta õhtusöök. Ja mitte ühtegi võõrast meie toas!!! 

Järg on Remil...

Tuba oli ka selle hinnakohta üllatavalt korralik ja puhas. Peale asjade tuppa viimist otsutasime kasutada tasuta õhtusöögi võimalust.Söögi kiitmise peale õnneks aega kulutuma ei pea, olin vist ainus kes selle ära sõi.

Kõhud  „täis“ hakkasime packeri pooletagasi jalutama. Muidugi oli vaja enne magamaminekut meil sinise laguuni juures paar pildiseerjat teha ja kõik need tänavad ristirästi läbi jalutada.

Tuppa jõudes otsustasime pruudiga siiski linna vahele tagasi minna, ikkagi ööelu linn. Jätsime Melli Velli magama. Käisime öösel kusagil tai-massaazis, mis lubas 15 taala eest 40 minutit mudimist. Tegelikkus oli aga see, et 40 minuti asemel oli hoopis 15-20min ja istusime pubis.

Hommikul ärkasime päris vara, sukelduma minek.  Sadamas  õiget katamaraani otsides saime aru, et ilmataat on mäkra mänginud, oli pilves ja sadas.

Pardal olles oli juba meldivam, istusime kajutis, soe kohvi ja ilusad pildid sellest, mis meid ees ootab.

Sukeldumis kohale oli umbes tunnike sõitu, sellel ajal anti lühike õpetus, jagati sukeldumistrikood ja panime allkirja, et kui ära upume siis oli see meie oma vigaJ

Kohale jõudes oli meil neli tegevust                                                                                                                     

 1.  Käisime mingi väikse paadige sõitmas, millel oli klaasist põhi ja seinad. Nägime veealust maailma: korallid, kalad, vetikad ja sinine vesi.                                                                                                                 

 2. korralik lõunasöök                                                                                                                                               

3. Sukedumine. trikood seljas, valisime endale lestad ja prillid. Moodustasime neljakesi  Mina, Liina, Velli ja Meelis grupi  mida juhtis ja õpetas kogenenud intstruktor. baloonid selga ja vette minek.  Läks umbes 5min ja hingasimegi kõik vee all. Max. Sugavuseks saime 8m, kuid lubatud oli 20m. Pruut oli mul seal üllatavalt vapper, kui ma oleks üksi pidanud  ta sealt ära tooma, siis ma poleks teda  veest välja saanud.                                                                                                                                                           

 4. Snorgeldamine. Meid viidi paadiga väiksele saarele, anti lestad, ujumisprillid ja väike toruke hingamiseks. Oli samuti ilus, nägime huvitavaid kalu ning ilusat merepõhja.  Ja  jällegi oleksin üksi hätta jäänud pruudi veest välja toomisega, sain aru, et talle see veevärk meeldib. Saan talle 25. aastaseks saamise puhul lestad kinkida.                                                                                                              

Olime kõik ülimalt rahul!

Tagasisõidul pakuti kõigile vahuveini.

Packerisse jõudes viisid MelliVelli meid hiina toitu sööma, kus sai 12 daala eest kaussi panna niipalju toitu kui mahub. Pildil on näha meie portsuJ   

Õhtul oli meil hea plaan, et teeme packeris mõned koksid ja peole. Kokteilid joodud, tuli kõigil väsimus ja magamine tundus parim valik. Mul jäi nats ikka see kripeldama ja läksin üksi linnapeale. Pikalt pidu polnud, natukese ajapärast olin packeris magamas.

Hommikusöögiks oli meil sushi.Ja hommikul toimus minu elu üks suurimaid shoppamisi, ostsime mulle ujukad(eelmised jäid suureks) ja pluuse, pruudile igasugu vidinaid ja  selleks kõigeks oli vaja läbi käia pool linna. Ostud tehtud, võtsime suuna üle mägede farmi poole.                                                                                  

                  

 NB! Millegipärast ei saa ma hetkel üles laadida ühtegi pilti. teen seda aga kindlasti ühel päeval!

Olen oma blogiga ajast täielikult maas. ma just mõtlen, et nii paljud asjad on jäänud rääkimata, tegemistest o n jäänud kirjeldamata. Ja oma blogi nimega "reisimise rõõm" on ka kuidagi mööda. Me oleme reisil aga samas ka töötame. Aga see töö nagu polekski töö.Rohelisel aasal jalutamist ei saa ju nimetada tööks. Aga meie saime selle eest üle 200 kr tunnis palka:S. Ja Remi naudib kõike seda mis ta teeb. Tema on 100 % lt puhkusel. Kõige paremini vist sobikski sõna ekskursioon.

Jah! oleme eluga harjunud siin aga mõlemad igatseme ka Eestit. Ma ei jõua ära oodata kui näen oma esimesi maha istutatud krookoseid ja tulpe õitsemas ja mis teevad mu roosid :) ? Eemal olles mõtled ja igatsed nii lihtsaid ja tavalisi asju, mis kodus olles ei tule mõttesegi.

Ja et nautida ja tundma õppida seda ehedamat, seda päris Austraaliat rohkem, peaks reisima nii, et kohtad võimalikult vähe eestlasi...
 ühel päeval siin Queenslandis,läksime õhtul toidupoodi. Parkides autot ja suunates ühtede noorte peale ütles Meelis, et on nii kindel, et need on eestlased. Remi astus kohe ligi ja ütles tere ja no olidki eestlased. Ja siis toidupoes, hakkasin ma jahtima, et kas leian veel eestlasi. leidsin ma ühe poisi, kes uuris erakordselt tähelepanelikult ühte kapsapead. Ma olin nii kindel, et see on eestlane aga vot, oli hoopis venelane. Unustasin jahi ära ja hakkasime hakkliha Remiga valima. Mina:" Ma ei tea kas see on ikka hea." ja kõrvalt tuleb hääl...on küll, usu mind.No Järjekordne eestlane.

Ja nädal hiljem, samas poes kohtad samu eestlasi ja sa teed nii nagu sa ei näeks neid ja nemad "ei näe samuti sind".  Liiga palju...

Oleme ametlikult nüüd avokaadopakkijad! Tõsi on küll see, et Remi neid ei paki vaid tassib, viib, tõstab, kleebib ja teeb kõike muud. Tüdrukute ülesandeks on avokaadode pakkimine vastavalt kaalule. Ja siis sorteerimine. See viimane ongi kõige raskem. Tee siis vahet, milline läheb Premiumi liinile, missugune esimesele liinile, mis läheb prügikasti ja milline ühte teise kasti, millest tehakse avokaadoõli. Ja seda kõike me sorteerime plekkide järgi, mis on avokaadol. Mina arvan ja olen saanud ühtmoodi  aru ja siis tuleb farmeri naine või siis kvaliteedi  supervisor ja ütleb, et EI, see läheb ikka sinna ja tegelt selle võiksid sa sinna hoopis panna jne...

Meie töö sõltub siin kahest asjast:  ilmast ja korjajatest.  Kui vihma sajab, siis korjajad ei korja avokaadosid ja meil pole avokaadosid mida pakkida.  Remi ütleb, et siinne ilm on nagu eesti naine- kogu aeg on muutlik. Näiteks sadas meil peaaegu nädal aega jutti. Õnneks on siin ikkagi soe, nii et see vihm polegi nii häiriv. Ja see ilmateade ei loe siin ka midagi, ilm teeb täpselt nii nagu eesti naine-omamoodi. Ja nüüd meil ongi juba mitmendat päeva sinine taevas ja hiilgama kuum, aga keegi ei tea mis toob homne...

Korjajad töötavad esmaspäevast reedeni ja pakkijad teisipäevast laupäevani.

Meie eelmise töökoha suur pluss oli see, et vahet pole mis ilm on, tööd on meil ikkagi. Tunnitasu oli seal sama mis siin. No muidugi... west Austraalias olles sadas ka vaid 1 päev ja see oli ka mingi 3-4 h.  Siin on aga vihm igapäevane nähtus. Ja kui sajab lahinal nädal aega, pole meil tööd ega ka palka.

Me töötame uues hoones, tehnika on uus ja iga päev on meil ka puhtad valged kindad. Ja farmerid ise on toredad ja kaastöötajad on ka toredad. Oleme oma valikuga rahul.

Kauaks me siia jääme...seda veel ei tea...2 või 3 või 4 nädalat. Kojusõidu piletid on meil nüüdseks olemas. Kuala Lumpur- London ja London-Tallinn.  Aga kust kohast me Kulala Lumpurisse sõidame, seda me veel ei tea. Hetkel oleme kolme koha vahel. Aga otsust teha on raske. Ühel armsal saarekesel on hetkel vihmahooaeg. Üks koht on liialt populaarne ja sinna  kolmandasse kohta on piletid väga kallid aga samas tundub põnev.

Vasakul- meie elutuba/veranda

... näeme Eestis sipa rohkem kui kuu pärast !

Aga parimat teile sinna!