Olen oma blogiga ajast täielikult maas. ma just mõtlen, et nii paljud asjad on jäänud rääkimata, tegemistest o n jäänud kirjeldamata. Ja oma blogi nimega "reisimise rõõm" on ka kuidagi mööda. Me oleme reisil aga samas ka töötame. Aga see töö nagu polekski töö.Rohelisel aasal jalutamist ei saa ju nimetada tööks. Aga meie saime selle eest üle 200 kr tunnis palka:S. Ja Remi naudib kõike seda mis ta teeb. Tema on 100 % lt puhkusel. Kõige paremini vist sobikski sõna ekskursioon.

Jah! oleme eluga harjunud siin aga mõlemad igatseme ka Eestit. Ma ei jõua ära oodata kui näen oma esimesi maha istutatud krookoseid ja tulpe õitsemas ja mis teevad mu roosid :) ? Eemal olles mõtled ja igatsed nii lihtsaid ja tavalisi asju, mis kodus olles ei tule mõttesegi.

Ja et nautida ja tundma õppida seda ehedamat, seda päris Austraaliat rohkem, peaks reisima nii, et kohtad võimalikult vähe eestlasi...
 ühel päeval siin Queenslandis,läksime õhtul toidupoodi. Parkides autot ja suunates ühtede noorte peale ütles Meelis, et on nii kindel, et need on eestlased. Remi astus kohe ligi ja ütles tere ja no olidki eestlased. Ja siis toidupoes, hakkasin ma jahtima, et kas leian veel eestlasi. leidsin ma ühe poisi, kes uuris erakordselt tähelepanelikult ühte kapsapead. Ma olin nii kindel, et see on eestlane aga vot, oli hoopis venelane. Unustasin jahi ära ja hakkasime hakkliha Remiga valima. Mina:" Ma ei tea kas see on ikka hea." ja kõrvalt tuleb hääl...on küll, usu mind.No Järjekordne eestlane.

Ja nädal hiljem, samas poes kohtad samu eestlasi ja sa teed nii nagu sa ei näeks neid ja nemad "ei näe samuti sind".  Liiga palju...