Ahoi Filipiinidelt! Nende kolme siin oldud päevade jooksul on mul nii palju erinevaid emotsioone olnud. Hetkel istun ma küll paradiisis aga nii see pole koguaeg olnud. Hetkel oleme oma valikuga rohkemgi kui rahul ;)

Ja jälle pean ´ma oma vana laulu laulma, et olen omadega blogi kirjutamisega maas. Rääkimata on jäänud 26ndast jaanuarist, mil oli Australian Day ja mil ma nägin kõige ilusamat ilutulestikku, mida ma iial näinud olen. Istusime Perthis ilusas pargis mäe otsas tuhandete inimestega. Mäe alla jäi vesi, vasakule pilvelõhkujad ja pikk rannariba, mis oli paksult rahvast täis. ilutulestik lasti mere keskelt ja pilvelõhkujate katustelt . ja see need tuled omakorda peegeldusid pilvelõhkujate seintelt tagasi...need värvid, kujundid... see oli nii ilus, et ma vaid ahhetasin ja ohhetasin.
Rääkimata on jäänud Paronella lossist ja meie kõige pikemast ja raskemast dzungli matkast. Emotsioonidest ja elust. Asjadest millest oleme õppinud, mida oleksime pidanud teisiti tegema ja palju muud. Aga midagi peab ju jätma ka ju koju.
Mul on nii kahju, et mul ei õnnestunud sõbranje Mariga Austraalias kokku saada. Tõesti oli raske seal plaane teha ja nendest kinni pidada. Aga meie suurimad tervised sulle paranemiseks... (Maril oli ränk kokkupõrge meduusiga).

Oleme kursiś ja teadlikud kõikidest õnnetustest ja katastroofidest,mis maailmas toimuvad. Austraalias olles me muud ei kuulnudki. Kõhe tunne tekkis. Hirm. Kuidagi liiga palju ja liiga tihti ja kõik nii lähedal meile. Paar nädalat enne meie ärasõitu olime poes, kui tuli naine ja ütles, et vajab abi, sest ta kodu on täiesti vee all. Ja sadanud oli vaid paar päeva...vihm nagu vihm ikka. Ja mõni päev hiljem oli meist 100km eemal maavärin, lubati, et see jõuab ka meieni aga siiski ei jõudnud.
Ja mul on nii kahju emme lastest, kes hukkusid Haapsalu põlengus.

Meil on aeg nüüd minna ööellu...mis siin lausa kutsub enda juurde. Ja muideks...oleme hetkel ühel 7km pikkusel saarekesel ja siingi pole puudust eestlastest. Täna tahtsime purjetama minna, olime paari km kaugusel oma hotellist. Remi ei tahtnud enne minna, kui saab päikesekreemi peale panna. Ta läks esimese inimese juurde keda nägi, et küsida ega tal kreemi pole. Ei olnud. Paar minutit hiljem see sama mees kuulis meid omavahel suhtlemas eesti keeles... ja noo see mees oli ise ka eestlane:)
Ta töötab siin sukledumisinstruktorina ja see firma kuulub ühele teisele eestlasele. Saime teada, et teisel pool saart on veelgi eestlaseid, kes tegelvad kitesurfinguga. Rannas lehvib Eesti lipp. Homme saabki Remi seal ühe Eesti tüdrukuga kokku, et uurida võimalustest õppida surfimist.

Sukeldume nüüd ööellu!