Meie teisel töönädal...

Sorteerimine oli ka siis raske. Tsüklon kahjustas avokaadosid nii palju, et enamus neist on plekilised. Üritame nii palju, kui võimalik käia ja näha. Laupäeval peale tööpäeva sai jälle asjad ruttu pakitud ja sõidule mindud. Sihtkohaks sai Millaa-Millaa. Seal pidi olema ilus kosk. Ma ei hakka siin üksikasjalikult rääkima täpsemalt kus käisime ja mida tegime, sest pea iga 10 minuti tagant oli meil peatus ja mingi ilus koht.  Matkasime vihmametsas, ööbisime ilusa järve ääres, nägime palju erinevaid koski, käisime väljas söömas, jõime veini, saime äikest, sõitsime pikalt mööda ilusat järve äärset teed, nägime hiilgama imelikke laiu puid jne...

Me ei pea üldse palju sõitma farmist, et näha midagi ehedat ja ilusat.

Pühapäeva õhtul jõudsid siia ka Liisa, Ott ja Tiiu, nad said samuti tööd meie farmis. Tiiu ütles, et ta tunneb end nagu kodus, sest eestlased ümberringi, isegi kodu naabripoiss Mel.

Nad kolisid sinna õudsasse kõrvaltuppa. Kambaga koristasime ja küürisime toa puhtaks ja tulemus on väga hea.  Leidsime jälle eestlaste asju.

Tiiu,Liisa ja Otti saabusmisega saabus meile ka eriti tugev ja pikk vihma hooaeg.

 Meie kolmandal töönädalal ei olnud korjajatel ühtegi korjamispäeva ja pakkijatel ühtegi pakkimispäeva. Neljapäevaks suudeti meile ka sipake tööd välja mõelda. Kõik me läksime rohima avokaadopuude alt rohtu. Neljapäeva ja reedega saime kokku tehtud 10h tööd. Kolm päeva peale seda tundsin ma oma tuharalihaste olemasolu...ja tundsid ka teised.

Oma vabu päevi sisustasime näiteks söömisega. Ja käsisime Cairnsis (linnas, mis iial ei maga). Samuti  kohalikus rahvuspargis ja kohvitoas ja seal olevas šokolaaditoas. Mõni mees käis agaralt jooksmas ja mõni teine tüdruk lubas endale samal ajal, et Eestis hakkab uus elu ja võtab lõpuks kasutusele oma uue jooksuvarustuse.