Täna hommikul El Nido lennujaamas, pidime kõik oma kotikesed lahti pakkima ja sisu näitama. Nii me jäimegi oma imeilusatest ja värvilistest teokarpidest ja korallidest ilma mis me Remiga korjasime ja mille hulgast tegime raske valiku, mis tuleb meiega koju ja mis mitte.

Ma olin nii kurb, et kurvastamise leevendamiseks pisteti mulle üks korall salaja kotti.

'Ja kas te olete lennuki peale jalutanud kohalike naiste laulu ja lehvituste saatel? meie oleme tänasest:)

Oleme Clarkis, siia tulek läks lihtsamalt kui eeldasin. Siin on vaja sul vaid oma kotiga kusagil seista, kui sohvrid tulevad sulle end ise pakkuma.

Kas ma kirjutasin sellest, et El Nido linnakeses pole kusagil elektrit hommikul kuuest lõuna 2ni? 

Tere Lugejad ja Issi. KÕIK ON MEIL HÄSTI! Kui olla puhkusel puhkusest, siis tahad kõike muud kui arvutis olla. Ja sestap on see blogi kirjutamine eriti unarusse jäänud.

Aga tänane õhtu lausa soosib, et ma annaks väikse ülevaate.

Oeh...filipiinidfilipiinid...enne Filipiine oli meil mitmeid muid variante. Kui tekkis üldse idee minna reisile, siis oli mõte Indoneesiast. Austraalias olles tuli hoopis plaanidesse, et minna Tongale , sealt kas Põhja või Lõuna Ameerikasse ja siis koju. Meid ahvatles plaan teha maailmale ring peale. Ja meie korteri omanik oli samuti Tongalt pärit, ning ta lubas igati aidata parima lahenduse leidmiseks. Ja inffi selle saare kohta oleks me saanud ka minu ja Triinu Tallinna korteri omaniku käest, sest ta elas mingi aeg samuti Tongal. Aga Tonga mõte kadus kolides Queenslandi. Ja ma ei mäleta kust või kuidas olime me korraga kolme koha vahel- Fiji, Bali ja Filipiinid. Lugesime infot, uurisime inimeste kogemusi, vaatasime lennupiletite hindu, kirjutasime üles erinevaid fakte ja kõikke muud kasulikku. Ja siis, täiesti otsustusvõimetul ajal , kirjutas mu sugulane ühest tuntumast väliseestlasest Austraalias, kes saaks meiega meelsasti kokku. Aga see koht oleks olnud Melbournis, ehk siis lõuna poole. Ja Remi sattus sellest nii hasarti- kohtuda ainukese eestlasega kes on saanud Inglismaa kuningannalt SIR tiitli, kes on erakordselt tark majandusalal ja kellelt oleks nii palju õppida, uurida väliseestlaste elu kohta. ...Hakkasime aga uuesti lennupileteid vaatama...aga seekord Cairns-Melbourne-Bali/Fiji/Filipinid. Mingil hetkel loksus paika ka meie reisiplaan. Fijil oli hetkel vihmahooaeg, Bali kohta olime kuulnud nii palju erinevaid arvamusi, Filipiinidest ei osanud keegi suurt midagi rääkida, vaid kõik ütlesid, et OH...tahaks ka,seal pidi ilus olema. Melbourni asi sai ka selgeks. Remi pidas tolle mehega kirjavahetust ja selgus, et too mees peab hoopis Eestisse ruttu sõitma.

Ja korraga oligi aeg nii kaugel, et ostsime lennupiletid ja mõningate päevade pärast oligi ärasõit. Natuke kiirelt tuli see hetk. Jäi uurimata mitmete asjade kohta, näiteks meie pensionifondid, kohalik pangakaart.  Aga samas usun, et kõik on lahendatav ka Eestis.

Filipiinide reisiplaan koosnes meil vaid kahest asjast. Teadmisest, et esmalt sõidame Boracayle ja pärast Palawanile-El Nidosse.  Siselennud ja hotellid oleme siiani kõik jooksvalt hankinud. Kas siis kohapeal või eelmisel õhtul.

Infot Filipiinide saarte kohta hankisime Trip.eest. Sealt saimegi teada, et Boracay on vaid 7km pikk, seal on palju turiste,aktiivne ööelu, elu natuke kallim kui mujal Filipiinidel. Nii mitmedki ütlesid, et see on paradiisisaar. Okei...sellest saab meie esimene sihtkoht. Palawan pidi aga olema Filipiinide MUST SEE! Rahulikum ja ehtsam, kui Boracay. Ka lennujaamas saime sellele tõestust.  Üleval oli suur plakat, kust saime teada, et Palawan on aasta 2011 üks 20st põhi sihtkohtadest. SELGE...meie viimane koht.  Jätsime oma plaanidesse võimaluse, et reisime mõnele teisele saarele samuti kui tekib tahtmist.  Kõikke teeme jooksvalt ja vastavalt tujule.  

Aga nüüd Filipiinide juurde. Manila on pealinn ja sealt tasub ruttu jalga lasta. Seal veetsimegi vaid öö. Boracayl lennujaama pole ning maandusime kõrval saarel.  Mulle tundus, et maandume vette aga korraga oli autotee ja siis olime juba künklikul lennurajal ja kui aknast välja vaadata, siis vastu vaatasid lehmad.

Sellist asja nagu lennujaam, seal ei olnudki. Oli vaid pisike maandumisrada ja katusealune. Lennukist maha astudes juhatati meid katuse alla. Minust paarikümne meetri kaugusel tõusis juba uus lennuk õhku. Lärm mis meeletu. Kitsas ka. Siis keegi naine lehvitab päevinäinud kaustikuga, et turistid end sinna kirja paneksid. Pagas anti samuti seal katuse all kätte. Meil endil oli jube naljakas. Saame katuse alt välja, jõuame tänavale...seal ootas meid kümneid pakkujaid, et me just tema mootorrattaga sadamasse sõidaksime.  Päris omapärane kogemus. Need rattad on siinmail üks põhi liikumisvahendeid väikestel vahemaadel. Eesti mõistes on nad külgkorviga mootorrataste sarnane aga lihtsalt suuremaks ehitatud, et rohkem inimesi mahuks. Iga juht on oma ratast tuuninud vastavalt oma võimalustele. Kes on kõva muusika sisse pannud, kes kardinad, või peeglid.

Jõuame siis sadamasse, et Boracayle sõita. Enne tuli aga kolmest erinevast putkast osta piletid, et sadamahoonesse üldse sisse pääseda. Sadamamaks, keskkonnamaks ja laevapilet ise. Alles sadamas kontrolliti meie kotte ja sealt edasi saadeti meid omapärastele laevadele. Sõit ise ehk võttis 10 min. Maal pidime juba uue ratta võtma, et hotelli jõuda. (Hotelli oli eelnevalt meile bronninud Manila hotelli tegevjuht). Meil ei olnud õrna aimu ka mis meid ees ootab.  Saime tsikli peale, kus eelnevalt istusid 4 tüdrukut ja juht. Mul ei mahtunud pähe, et kas see on nali. Kus me istume oma hiilgama suurte kottidega? Istume tsikli imepisikese katusele? Vat aga mahutati ära. Kotid visati katusele, Remi istus kaksiraksi juhi taha ja mina pigistasin end kuidagi moodi tüdrukute juurde.  Veel oli kõik naljakas. Minu arust pidi meie tsikkel otsad andma, kui mäest ülesse viis tee. 

Juba Manilas nähtu ehmatas mind. Vaesus ja rikkus üheskoos. Aga sõit hotellini jääb mulle vist alatiseks meelde. Meie tee viis läbi kohaliku elu. Pisikesed hütid/majad üksteise otsas, meeletult inimesi, erinevad lõhnad, see sagimine ja melu. Ma ei oska seda kirjeldada, seda peab ise nägema. Mina, kes polnud varem Aasia maades käinud ehmatasin ikka korralikult ja hakkasin meie valikus juba kahtlema. Remi ütles, et see siin isegi töiesti Okei.

Hotell oli ilus, hotelli aed veel mõnusam. Rannaliiv lumivalge. Vesi erksinine. Saar on pikliku kujuga, 7km ühest otsast teise. Meie hotell asus White Beachil, teisel pool saart on surfajate rand korraliku tuulega. White Beach on 4km pikk. Meie hotell asus ranna lõpu poole. Mis tuli välja, et oli meile ideaalne koht. Rahulikum ja melust eemal.  Muidugi hinnad olid sealpool ka natuke kõrgemad. See 4km pikkune rand on jagatud mõtteliselt aladeks. Meie olime alas, kus olidki paremad hotellid ja melu vähem. Mida edasi keskele poole kõndida, seda rohkem poode, restorane ja muid meelelahutus paikasid on. 

Kahe ranna vahelisele alale jäävad kohalike kodud. 

Turiste saarel on palju. Kohalikke kaupmehi sama palju. Ma arvan, et kui kaupmehed ära jagada turistide vahel, siis igal turistil oleks neid 1 või enamgi. Kohalikud kaupmehed kannavad kogu oma kraami endaga kaasas. Põhi  kaup on seal päikeseprillid, ehted, kaabud, kellad. Siis on seal veel hulganisti müügimehi, kes müüvad paadituure, sukeldumist jne. Ja kui jalutada seal põhi melus, Möödudes kaupmeestest, siis kõigilt  kuuled sa...Hei Sir and Mam, best price for you. Nice neckless for you. I have yellow also. Ja oi kui kanged nad on. NO THANK YOU...see pole piisav. Ta tuleb ja kõnnib sulle ikka järgi, sest äkki sa ikka mõtled ringi. Ja kui sa oled juba eelmisest müüjast lahti saanud, siis tuleb teine samasugune sama kaubaga. Vahepeal veel hüüab keegi ja kutsub sind sööma või tahab sind mudida. Ja siis jälle prillimüüja või paadisõitu müüv müügimees. Mina väsisin no thank you ütlemisest esimesena. Ja panin töhele, et kui nende poole mitte vaadata (ja mitte mingil juhul ei tohi vaadata kauba mida nad müüvad), siis pöördutakse sinu poole vähem.

Inimesed ise on siin sõbralikud. Kaupmehed on küll tüütud aga ühtegi halba või negatiivset siinsete inimeste kohta pole me täheldanud siin Filipiinidel oldud kahe nädala jooksul. 

Ja kohe kui saabusime hotelli, oli meil vastas Jeffery, kes väitis olevat meie giid terve selle Boracay ajal. Oi kui tüütu ta oli. Mingil päeval, kui olime selle mehega käinud paadisõidul, andis remi talle pihku kohalikus mõistes ilusa rahatähe ja tänas teda ja ütles nägemist. Peale seda me kohtasime teda vaid korra. Kui me asjast õigesti aru saime, siis selle Manila hotelli juht on tema sõber ja too oligi helistanud, et tuleb kaks valget inimest.

Selle nädala jooksul Boracayl kohtusime paljude eestlastega, sõime hästi, peesitasime, magasime, tegime kohalike vaatamisväärsustega tutvust, ujusime, lebotasime- lihtsalt olime ja tundsime end hästi.

Remi õppis kahel päeval kitesurfingut. Õpetajaks sai ta toreda Eesti tüdruku, kes jagab oma elu Eesti ja Filipiinide vahel. Tal on kohalikuga tore laps . Nüüd on jama majas, sest Remi leidis endale uue hobi ja tal ON VAJA SAADA nüüd lohet:) ! ...aga suviti õhtuti rannas olla ja jälgida peiksi...tahaks küll:)!

Et Palawanile jõuda, pidime sõitma tagasi Manilasse. Sealt lennuk Puerto Princessasse. Öö veetsime seal ja hommikul minibussi peale, et sõita El Nidosse. 238 km läbisime 5 tunnigaJ.  Tee läks sinka vonka mägede vahelt. El Nido mäed meenutavad mulle Norrat. El Nido on mägede vahel asuv pisike linnake oma 30 000 elanikuga. Valgeid Euroopa inimesi puhkab siin palju. Põhitegevus ongi siin snorgeldamine ja sukeldumine. Kaupmehi nagu oli Boracayl siin pole. Siin võid julgelt midagi vaatama minna, kartmata, et keegi hakkab sulle midagi pähe määrima. Mäed on võrratud ja vesi sinisemast sinisem.  Remi ütleb, et ta tunneb end siin paremini ja hubasemalt. Oleme avastanud siin palju huvitavaid söögikohti ja võrratuid kohti. Täna saime maitseelamuse ühest imelisest merekaldal asuvast prantslastele kuuluvast restoranist. 

Eile öösel sai Remi jämmida kohalikega. Ta oli mulle sellest ammu rääkinud, et lausa peab kohalikega õlut jooma ja jaurama. Mina jäin hotelli magama , remi läks välja. Remil on nüüd filipiinidel sõbrad ja kui meil peaks probleeme olema siin el Nidos, siis meil on katus olemas:). Ta sattus kusagile linnast välja kohalike peole. Enne seda käis veel juuksuris. Ja kui lõpuks minu juurde jõudis, siis oli ta nii õhinal, et jutustas pikalt kõigist oma tegemistest ja juhtumitest.

Siin põhitegevusi turistidele on tuurid A,B,C ja D ning sukeldumine. Ehk siis terve päeva kestvad paadimatkad mägede vahel koos lõuna, snorgeldamise ja erinevate kohtade külastamisega. Hetkel oleme meie võtnud vaid tuuri C, külastasime erinevaid rannakesi, salajasi laguune ja koopaid. Ehk homme võtame midagi veel...

Veel oleme rentinud mägijalgrattad, külastanud erinevaid rannakesi, rentinud kajaki, peesitanud, erakordselt hästi söönud, mõnulenud, nautinud kokteile ja erinevaid fruitshake. Viimased on kohe eriti head. Meie hotell asub täpselt mere kaldal, meil on pisike  rõdu ja imearmas vaade. Loodus on võrratu siin!!!

Meil on olnud imeline aeg:)

5ndal läheb meil otselend siit El Nidost Manilasse. Sealt peame leidma transpordi, mis viiks meid 100km kaugusele Clarki lennujaama. öö veedame Clarkis ja siis hommikul lennukile, et sõita Malaisiasse. Seal oleme samuti paar päeva ja siis tuleme meie Remiga lõpuks koju:) 

Näeme!

'

Ahoi Filipiinidelt! Nende kolme siin oldud päevade jooksul on mul nii palju erinevaid emotsioone olnud. Hetkel istun ma küll paradiisis aga nii see pole koguaeg olnud. Hetkel oleme oma valikuga rohkemgi kui rahul ;)

Ja jälle pean ´ma oma vana laulu laulma, et olen omadega blogi kirjutamisega maas. Rääkimata on jäänud 26ndast jaanuarist, mil oli Australian Day ja mil ma nägin kõige ilusamat ilutulestikku, mida ma iial näinud olen. Istusime Perthis ilusas pargis mäe otsas tuhandete inimestega. Mäe alla jäi vesi, vasakule pilvelõhkujad ja pikk rannariba, mis oli paksult rahvast täis. ilutulestik lasti mere keskelt ja pilvelõhkujate katustelt . ja see need tuled omakorda peegeldusid pilvelõhkujate seintelt tagasi...need värvid, kujundid... see oli nii ilus, et ma vaid ahhetasin ja ohhetasin.
Rääkimata on jäänud Paronella lossist ja meie kõige pikemast ja raskemast dzungli matkast. Emotsioonidest ja elust. Asjadest millest oleme õppinud, mida oleksime pidanud teisiti tegema ja palju muud. Aga midagi peab ju jätma ka ju koju.
Mul on nii kahju, et mul ei õnnestunud sõbranje Mariga Austraalias kokku saada. Tõesti oli raske seal plaane teha ja nendest kinni pidada. Aga meie suurimad tervised sulle paranemiseks... (Maril oli ränk kokkupõrge meduusiga).

Oleme kursiś ja teadlikud kõikidest õnnetustest ja katastroofidest,mis maailmas toimuvad. Austraalias olles me muud ei kuulnudki. Kõhe tunne tekkis. Hirm. Kuidagi liiga palju ja liiga tihti ja kõik nii lähedal meile. Paar nädalat enne meie ärasõitu olime poes, kui tuli naine ja ütles, et vajab abi, sest ta kodu on täiesti vee all. Ja sadanud oli vaid paar päeva...vihm nagu vihm ikka. Ja mõni päev hiljem oli meist 100km eemal maavärin, lubati, et see jõuab ka meieni aga siiski ei jõudnud.
Ja mul on nii kahju emme lastest, kes hukkusid Haapsalu põlengus.

Meil on aeg nüüd minna ööellu...mis siin lausa kutsub enda juurde. Ja muideks...oleme hetkel ühel 7km pikkusel saarekesel ja siingi pole puudust eestlastest. Täna tahtsime purjetama minna, olime paari km kaugusel oma hotellist. Remi ei tahtnud enne minna, kui saab päikesekreemi peale panna. Ta läks esimese inimese juurde keda nägi, et küsida ega tal kreemi pole. Ei olnud. Paar minutit hiljem see sama mees kuulis meid omavahel suhtlemas eesti keeles... ja noo see mees oli ise ka eestlane:)
Ta töötab siin sukledumisinstruktorina ja see firma kuulub ühele teisele eestlasele. Saime teada, et teisel pool saart on veelgi eestlaseid, kes tegelvad kitesurfinguga. Rannas lehvib Eesti lipp. Homme saabki Remi seal ühe Eesti tüdrukuga kokku, et uurida võimalustest õppida surfimist.

Sukeldume nüüd ööellu!

Meie aeg Austraalias on nüüd läbi. Natuke ootamatult ja kiirelt aga täna on meie viimane õhtu Remiga Austraalias. On aeg minna puhkama nüüd meie kahe kuulisest puhkusest ja meie teeme seda Filipiinidel.

Meie teisel töönädal...

Sorteerimine oli ka siis raske. Tsüklon kahjustas avokaadosid nii palju, et enamus neist on plekilised. Üritame nii palju, kui võimalik käia ja näha. Laupäeval peale tööpäeva sai jälle asjad ruttu pakitud ja sõidule mindud. Sihtkohaks sai Millaa-Millaa. Seal pidi olema ilus kosk. Ma ei hakka siin üksikasjalikult rääkima täpsemalt kus käisime ja mida tegime, sest pea iga 10 minuti tagant oli meil peatus ja mingi ilus koht.  Matkasime vihmametsas, ööbisime ilusa järve ääres, nägime palju erinevaid koski, käisime väljas söömas, jõime veini, saime äikest, sõitsime pikalt mööda ilusat järve äärset teed, nägime hiilgama imelikke laiu puid jne...

Me ei pea üldse palju sõitma farmist, et näha midagi ehedat ja ilusat.

Pühapäeva õhtul jõudsid siia ka Liisa, Ott ja Tiiu, nad said samuti tööd meie farmis. Tiiu ütles, et ta tunneb end nagu kodus, sest eestlased ümberringi, isegi kodu naabripoiss Mel.

Nad kolisid sinna õudsasse kõrvaltuppa. Kambaga koristasime ja küürisime toa puhtaks ja tulemus on väga hea.  Leidsime jälle eestlaste asju.

Tiiu,Liisa ja Otti saabusmisega saabus meile ka eriti tugev ja pikk vihma hooaeg.

 Meie kolmandal töönädalal ei olnud korjajatel ühtegi korjamispäeva ja pakkijatel ühtegi pakkimispäeva. Neljapäevaks suudeti meile ka sipake tööd välja mõelda. Kõik me läksime rohima avokaadopuude alt rohtu. Neljapäeva ja reedega saime kokku tehtud 10h tööd. Kolm päeva peale seda tundsin ma oma tuharalihaste olemasolu...ja tundsid ka teised.

Oma vabu päevi sisustasime näiteks söömisega. Ja käsisime Cairnsis (linnas, mis iial ei maga). Samuti  kohalikus rahvuspargis ja kohvitoas ja seal olevas šokolaaditoas. Mõni mees käis agaralt jooksmas ja mõni teine tüdruk lubas endale samal ajal, et Eestis hakkab uus elu ja võtab lõpuks kasutusele oma uue jooksuvarustuse.

Meie esimene töönädal jäi 4 päeva pikkuseks, sest hakkas sadama ja korjajad ei saanud enam korjata ja meil polnud mida pakkida. Oli reede. Mida teha? Ja vastus tuli kibekirelt, lähme Cairnsi nädalavahetuseks sukelduma-snorgeldama. Pakkisime asjad kiiresti ja sõit algas. Esmalt läksime ühte firmasse, mis broneerib reise ja muid igasuguseid tuure. Meile tehti seal imehea pakkumine ja saime poole odavamalt, 135 dollarit üks inimene. Too naine ütles täiesti 100 %lt , et lähme sügavamale kui 10 m. Ja suunas meid kohe ilusti ühte firmasse, kust saab rentida veealuseid kaameraid. Kuna meie omaga saab minna vaid 10m sügavusele, siis mõtlesime, et võtaks kamba peale. 500 krooni. Peale sukeldumist tuli aga välja, et läksime vaid 6-8 m sügavusele ja selle kaameraga tehtud piltidest vaid 1/3 olid enam vähem normaalsed.  Seda kõike oleksime saanud teha ka me oma kaameraga ja ehk pildidki oleksid paremad olnud.

Ikka sadas vihma. Aga kui on mugavad riided ja veekindel jope, siis tegelt polegi see nii häiriv. Sest soe on ikkagi.

Järgmisena otsisime endale backpackeri. Saime selle ookeani ja laguuni (millest kirjutasin ennist) ette. 15 taala üks öö üks inimene. Lihtne, korras, odav ja pealekauba veel ohtralt vouchereid erinevatesse klubidesse ja tasuta õhtusöök. Ja mitte ühtegi võõrast meie toas!!! 

Järg on Remil...

Tuba oli ka selle hinnakohta üllatavalt korralik ja puhas. Peale asjade tuppa viimist otsutasime kasutada tasuta õhtusöögi võimalust.Söögi kiitmise peale õnneks aega kulutuma ei pea, olin vist ainus kes selle ära sõi.

Kõhud  „täis“ hakkasime packeri pooletagasi jalutama. Muidugi oli vaja enne magamaminekut meil sinise laguuni juures paar pildiseerjat teha ja kõik need tänavad ristirästi läbi jalutada.

Tuppa jõudes otsustasime pruudiga siiski linna vahele tagasi minna, ikkagi ööelu linn. Jätsime Melli Velli magama. Käisime öösel kusagil tai-massaazis, mis lubas 15 taala eest 40 minutit mudimist. Tegelikkus oli aga see, et 40 minuti asemel oli hoopis 15-20min ja istusime pubis.

Hommikul ärkasime päris vara, sukelduma minek.  Sadamas  õiget katamaraani otsides saime aru, et ilmataat on mäkra mänginud, oli pilves ja sadas.

Pardal olles oli juba meldivam, istusime kajutis, soe kohvi ja ilusad pildid sellest, mis meid ees ootab.

Sukeldumis kohale oli umbes tunnike sõitu, sellel ajal anti lühike õpetus, jagati sukeldumistrikood ja panime allkirja, et kui ära upume siis oli see meie oma vigaJ

Kohale jõudes oli meil neli tegevust                                                                                                                     

 1.  Käisime mingi väikse paadige sõitmas, millel oli klaasist põhi ja seinad. Nägime veealust maailma: korallid, kalad, vetikad ja sinine vesi.                                                                                                                 

 2. korralik lõunasöök                                                                                                                                               

3. Sukedumine. trikood seljas, valisime endale lestad ja prillid. Moodustasime neljakesi  Mina, Liina, Velli ja Meelis grupi  mida juhtis ja õpetas kogenenud intstruktor. baloonid selga ja vette minek.  Läks umbes 5min ja hingasimegi kõik vee all. Max. Sugavuseks saime 8m, kuid lubatud oli 20m. Pruut oli mul seal üllatavalt vapper, kui ma oleks üksi pidanud  ta sealt ära tooma, siis ma poleks teda  veest välja saanud.                                                                                                                                                           

 4. Snorgeldamine. Meid viidi paadiga väiksele saarele, anti lestad, ujumisprillid ja väike toruke hingamiseks. Oli samuti ilus, nägime huvitavaid kalu ning ilusat merepõhja.  Ja  jällegi oleksin üksi hätta jäänud pruudi veest välja toomisega, sain aru, et talle see veevärk meeldib. Saan talle 25. aastaseks saamise puhul lestad kinkida.                                                                                                              

Olime kõik ülimalt rahul!

Tagasisõidul pakuti kõigile vahuveini.

Packerisse jõudes viisid MelliVelli meid hiina toitu sööma, kus sai 12 daala eest kaussi panna niipalju toitu kui mahub. Pildil on näha meie portsuJ   

Õhtul oli meil hea plaan, et teeme packeris mõned koksid ja peole. Kokteilid joodud, tuli kõigil väsimus ja magamine tundus parim valik. Mul jäi nats ikka see kripeldama ja läksin üksi linnapeale. Pikalt pidu polnud, natukese ajapärast olin packeris magamas.

Hommikusöögiks oli meil sushi.Ja hommikul toimus minu elu üks suurimaid shoppamisi, ostsime mulle ujukad(eelmised jäid suureks) ja pluuse, pruudile igasugu vidinaid ja  selleks kõigeks oli vaja läbi käia pool linna. Ostud tehtud, võtsime suuna üle mägede farmi poole.                                                                                  

                  

 NB! Millegipärast ei saa ma hetkel üles laadida ühtegi pilti. teen seda aga kindlasti ühel päeval!

Olen oma blogiga ajast täielikult maas. ma just mõtlen, et nii paljud asjad on jäänud rääkimata, tegemistest o n jäänud kirjeldamata. Ja oma blogi nimega "reisimise rõõm" on ka kuidagi mööda. Me oleme reisil aga samas ka töötame. Aga see töö nagu polekski töö.Rohelisel aasal jalutamist ei saa ju nimetada tööks. Aga meie saime selle eest üle 200 kr tunnis palka:S. Ja Remi naudib kõike seda mis ta teeb. Tema on 100 % lt puhkusel. Kõige paremini vist sobikski sõna ekskursioon.

Jah! oleme eluga harjunud siin aga mõlemad igatseme ka Eestit. Ma ei jõua ära oodata kui näen oma esimesi maha istutatud krookoseid ja tulpe õitsemas ja mis teevad mu roosid :) ? Eemal olles mõtled ja igatsed nii lihtsaid ja tavalisi asju, mis kodus olles ei tule mõttesegi.

Ja et nautida ja tundma õppida seda ehedamat, seda päris Austraaliat rohkem, peaks reisima nii, et kohtad võimalikult vähe eestlasi...
 ühel päeval siin Queenslandis,läksime õhtul toidupoodi. Parkides autot ja suunates ühtede noorte peale ütles Meelis, et on nii kindel, et need on eestlased. Remi astus kohe ligi ja ütles tere ja no olidki eestlased. Ja siis toidupoes, hakkasin ma jahtima, et kas leian veel eestlasi. leidsin ma ühe poisi, kes uuris erakordselt tähelepanelikult ühte kapsapead. Ma olin nii kindel, et see on eestlane aga vot, oli hoopis venelane. Unustasin jahi ära ja hakkasime hakkliha Remiga valima. Mina:" Ma ei tea kas see on ikka hea." ja kõrvalt tuleb hääl...on küll, usu mind.No Järjekordne eestlane.

Ja nädal hiljem, samas poes kohtad samu eestlasi ja sa teed nii nagu sa ei näeks neid ja nemad "ei näe samuti sind".  Liiga palju...

Oleme ametlikult nüüd avokaadopakkijad! Tõsi on küll see, et Remi neid ei paki vaid tassib, viib, tõstab, kleebib ja teeb kõike muud. Tüdrukute ülesandeks on avokaadode pakkimine vastavalt kaalule. Ja siis sorteerimine. See viimane ongi kõige raskem. Tee siis vahet, milline läheb Premiumi liinile, missugune esimesele liinile, mis läheb prügikasti ja milline ühte teise kasti, millest tehakse avokaadoõli. Ja seda kõike me sorteerime plekkide järgi, mis on avokaadol. Mina arvan ja olen saanud ühtmoodi  aru ja siis tuleb farmeri naine või siis kvaliteedi  supervisor ja ütleb, et EI, see läheb ikka sinna ja tegelt selle võiksid sa sinna hoopis panna jne...

Meie töö sõltub siin kahest asjast:  ilmast ja korjajatest.  Kui vihma sajab, siis korjajad ei korja avokaadosid ja meil pole avokaadosid mida pakkida.  Remi ütleb, et siinne ilm on nagu eesti naine- kogu aeg on muutlik. Näiteks sadas meil peaaegu nädal aega jutti. Õnneks on siin ikkagi soe, nii et see vihm polegi nii häiriv. Ja see ilmateade ei loe siin ka midagi, ilm teeb täpselt nii nagu eesti naine-omamoodi. Ja nüüd meil ongi juba mitmendat päeva sinine taevas ja hiilgama kuum, aga keegi ei tea mis toob homne...

Korjajad töötavad esmaspäevast reedeni ja pakkijad teisipäevast laupäevani.

Meie eelmise töökoha suur pluss oli see, et vahet pole mis ilm on, tööd on meil ikkagi. Tunnitasu oli seal sama mis siin. No muidugi... west Austraalias olles sadas ka vaid 1 päev ja see oli ka mingi 3-4 h.  Siin on aga vihm igapäevane nähtus. Ja kui sajab lahinal nädal aega, pole meil tööd ega ka palka.

Me töötame uues hoones, tehnika on uus ja iga päev on meil ka puhtad valged kindad. Ja farmerid ise on toredad ja kaastöötajad on ka toredad. Oleme oma valikuga rahul.

Kauaks me siia jääme...seda veel ei tea...2 või 3 või 4 nädalat. Kojusõidu piletid on meil nüüdseks olemas. Kuala Lumpur- London ja London-Tallinn.  Aga kust kohast me Kulala Lumpurisse sõidame, seda me veel ei tea. Hetkel oleme kolme koha vahel. Aga otsust teha on raske. Ühel armsal saarekesel on hetkel vihmahooaeg. Üks koht on liialt populaarne ja sinna  kolmandasse kohta on piletid väga kallid aga samas tundub põnev.

Vasakul- meie elutuba/veranda

... näeme Eestis sipa rohkem kui kuu pärast !

Aga parimat teile sinna!

Uudised kõikidele loomasõpradele, meie loomaaed suurenes!!! Eelnevalt unustasin mainida nahkhiiri ja  4 toredat farmi koera. Meil on siin ka nüüd possumid! Ja meie kõrvaltoas kapis elab hiir ja loomulikult farmi kass ka!

Jõudsime siis Cairnsi, praktiliselt magamata. Hakkasime siis otsima endale kohta kus magada. Melli-Velli pidid meid hommikupoole meile järgi tulema. Selline Tallinna lennujaama suurune ja mitte keegi mitte kusagil ei maganud. Imelik oli aga võtsime asendi sisse toolidel. Mind häiris, et me olime nii rahva keskel ja pidev sagimine ümberringi aga sellest hoolimata magasime mõnusad 3-4 tundi.

 8-9 vahel ajasime end üles, võileivad ja kohv ( siinmail süüakse väga palju burgereid ja võileibu) ja Melli-Velli olid kohal. Mõnus kuum ilm ja päike. Õhk siin on niiskem, pea sama soe kui Lääne Aussies. Mäed, lopsakas taimestik, vihmametsad, ohtralt sitikaid, putukaid, roomajaid. Esmamulje järgi jäi tunne, et lääne pool on nagu rohkem kaasaegsem, moodsam. Ja siin pool on tunduvalt rohkem pärismaalasi.

Nojah...üks esimesi küsimusi oli mul neile, et kas see elamine ongi nii hull, kui nende blogist lugesin, et kas peaksin enne alkoholi tarbima, et siis ei oleks ehmatus nii suurJ  ... sain vastuseks, et ei , tegelt polegi nii hull. OKEI! Aga sellest kõigest hiljem ...

Esmalt viid meid kohalikule tehis laguunile. Ookeani kõrvale oli ehitatud suur bassein-laguun helesinise ja soolase veega. Seal sai ujumas käinud. Jalutasime mööda ookeani, mina aina ahhetasin, ohhetasin ja pildistasin. Hoopis teistsugune kui Perthi kandis.

Aborigeenide kunsti müüvad poed ja seejärel suund randa. Kohanime kahjuks ei mäleta.  Kui Perthis sai ujumas käidud kus tahes, siis siinpool on lood teised. Suurel rannaribal on mõeldud vaid 100 x 100 m suurune ala, mis on tugeva võrguga ümbritsetud. Because of crocodiles and snakes. Kui rannas rahvast õieti polegi, siis rannaäärsetes meelelahutuskohtades on neid ohtralt. Palmid, sinine ookean ja igale maitsele pubisid elava muusikaga. Ilus.

Meie uus kodu asub 65 km kaugusel, sinna viiv tee läheb läbi paksu vihmametsa sinka-vonka mäest üles. Oleme palju mägedes autodega sõitnud aga see oli meile midagi uut. Väike peatus suure kose ääres kuhu jõudmiseks pidi jalutama läbi vihmametsa.  Järgmine STOP oli Kurandas- turistidele ehitatud linnake vihmametsa sees. Armsad pisikesed värvilised majad kus aborigeenid müüvad oma käsitööd. Seal võid kindel olla, et ostad ikka ehedat käsitööd, mitte võltsi.

Ja siis meie uus kodu ... See asub farmi juures. Pisikene ühekordne maja. Õues on suur terass, seal on telekas, külmkapid,pesumasin, diivanid. Asjad on pilla-palla, natuke boheemlaslik. Ämblikuvõrgud. pole kõige puhtam aga okei, kannatab ära. MelliVelli blogit lugedes sain aru, et Wc on nagu hoovi peal ja ilma usteta. Sellest sain jumal tänatud valesti aru. Verandalt läks uks wc-sse ja seal oli ka pesemisruum. No see oli ka OK. Saab käidud. Edasi verandalt läks kööki. Uks oli ees ja uksel oli hoiatav silt, et hoia uksi kinni because of snakes. MelliVelli kinnitasid, et siin pole kordagi midagi sellist juhtunud ja teised siinolijad kinnitasid seda. Köögist sain esimese ehmatuse. Asjad kõik olemas aga must...kõik oli kuidagi must. Seinad-lauad-toolid. Ja siis meie tuba...köögist läks edasi kahte ruumi. Üks oli meie. Ust meie toal pole, on kardinad. Toas on suur voodi, kapp ja üks pisem kapp ja ohtralt vanu vaipe üksteise peal maas. Vastu vaatasid meile ka tahmased seinad. Voodipesu olid MelliVelli õnneks ära pestnud.2 akent on, on katkine sääsevõrk ja mingid imelikud klaasist ribikardina laadsed asjad ees, mis on samuti katkised. Madrats on siin toas vist kõige uuem.Ega ei osanud kuidagi olla alguses.... natuke kohmetust ehmatust.  Minu tore kaaslane arvas kohe, et Oh äge, muidu hakkakski igav. Mingi aeg võtsin end kokku ja hakkasime koristama. Tahmastest seintest said valged, voodi taga olevad ämblikuvõrgud said hävitatud, kapid puhtaks pestud. Mind rahuldas teada saamine, et me poelgi ainsad eestlased kes seal toas elanud on. Kapi alt tuli eesti raha välja ja kapi otsast tuli eesti-inglise sõnastik välja ja eesti keelne silmaringi raamat Austraaliast, mille sisse oli kirjutatud Krissult Tuulile august 2010. Õnneks Meelis valgustas meid varem ja soovitas osta putukamürki. Seintel on seda nüüd mitmekordne kiht.

Saime asjad enam-vähem paika pandud ja üldpilt nägi parem välja ... siis hakkas pimedaks minema ja siis hakkasid igasugused eri suuruses mutukad välja ilmuma.Ämblikud-põrnikad ja kõik muud mulle võõrad elukad.  Mürk oli mul pidevalt kõrval. Kirss tordi peal oli aga see, et verandale ilmus madu. Nüüd on arvamismäng ...et huvitav küll mis tundega ma magama läksin, sest ust ju meie toas pole. Madu lahkus aga konnad tulid asemele. Ja et wc-sse minna, peab ju minema läbi veranda ...

Majas oleme ainsad elanikud. Millegipärast magavad kõik oma autodes või telkides. Üks tuba on siin vaba veel aga mitte keegi ei prenetndeeri sellele.  Aga see on veerandi võrra hullem ka kui meie tuba.

Nüüd nädal aega hiljem olen leppinud olukorraga. Madusid rohkem pole näinud, putukaid meie toas on vähem, konnad ilmuvad ikka õhtuti verandale. Ja võiks öelda, et asi polegi nii hull.

Ja oma uuest kodust proovin ka mingi aeg pildid üles panna:)

Head lugejad, tervitusi teile Queenslandist- teiselt poolt Austraaliat! Ma üritan nüüd ajas tagasi minna ja lühidalt anda ülevaate mis me tegime enne siia tulekut.

Meelis rääkis mulle ammu juba Cairnsist, Eestis olleski. Aga mina ei võtnud vedu, see-eest Remi võttis. Ja tegelt asjad kuidagi loksusidki paika. Pidime välja kolima oma Austraalia kodust 17ndal, jalutamisest põllul sai rutiin, rutiin oli ka meie elu. Hommikul tööle, pealt tööd poodi, tegime korraliku õhtusöögi, poole 8st oli pime, 10st magama... isegi hiljem veel. Tihtipeale grillisime kusagil pargis või korraldas Tony kodus grillipidu. Mõnikord sõitsime kusagile. Aga ega kaua saanud kusagil olla, sest pool 8 on siin maal KOTTPIME!!! Nädalavahetused olid meeldivad aga see-eest.

Igatahes, üks õhtu lihtsalt otsisime piletid välja ja ostsime ära. Lihtsalt mõtlesime et lähme. Ja Ott-Liisa-Tiiu mõtlesid, et läheks ka. Aga nemad hetkel seiklevad autoga siia poole. Perthist Cairnsi on umbes 7000 km. Loodetavasti jõuavad nad meie juurde välja. Aga siin ei või iial teada ...mis pakkumised, võimalused, juhtumid sind tee peal ees ootavad.

Miks meie nendega ei läinud? Keeruline sipa jah..   Et kui juba siin olla, et miks me ei reisi? Meelis oli agar ja leidis meile kohe töö ja elamise. See oli üks põhjus. Teine see, et kohe kui see Austraalia plaan tekkis, oli meile selge see, et enne koju minekut sõidame kusagile saarele-selleks ju raha vaja. Kolmas põhjus oli see, et me sõidame 2 nädalat autoga teisele poole Aussiet aga keegi ei kindlusta meile seda, et me kohe siit töö leiaks. Aga kuu aja pärast tahaks ´ju koju tulema hakata.Üks mu töökaaslane on siin olnud 1 kuu ja pole siiani tööd leidnud. Muidugi kripeldab ja tahaks sõita ja näha seda kõike siin.Aga ju me peame siia millalgil veel tagasi tulemaJ

Aga jah...kolisime siis välja oma kodust. Tiiu leidis meile hosteli/hotelli ookeani äärde. Seal olime 2 päeva. See koht meile meeldis. Õhtuti läksime Remiga ookeani äärde kai peale, ühel pool oli vaade linnatuledele, teisel pool suur täiskuu.  Vein ja juust ja melu ja kõik see muuJ ...ja teisel õhtul sama lugu ...Aga siis tulid ka Tiiu ja Maiko ja Maiksi uus toanaaber, kellest  olime üht-teist toredat kuulnudJ Ja tema käest sain ma ka oma esimese kullatüki.  JAH... see mees on kullaotsija!  Jah... ma hoidsin käes palju kulda ja JAH...loomulikult on mul sellest pilte kaJ.  Ja Maiko ei lähe selle mehega kullaotsingule ja sellel mehel pole ägedat suurt dziipi ja treilerit kõrbes rändamiseks. Ja see mees ei näe üldse paha välja. Näiteks noorem kui Maiks;) ja tõmmum. Ja loomulikult pole Remil üldse isu ega tuju uuesti  siiamaile tagasi tulla kullaotsingule Jasoniga.  Tõonäosus, et siit leiad esimesel päeval kulda on väga suur. Ja Jason ütles, et 4 aastaga saab ta raha kokku, et osta omale kodu (maja). Mingi aeg on ta kõrbes ja siis tuleb tagasi maa peale. Naudib, kulutab raha ja siis uuesti kõrbe.

Kuld minuga, astusime Remiga 19nda õhtul lennuki peale ja peale 4h kõige ebamugavamat lennusõitu olime kohal Cairnsis. Eestiga ajavahe on nüüd 8h.

Pühapäeva hommik oli raske. Kõige raskem siinsetest hommikutest. Oi kuidas ma Eestis magasin. 10 h oli normaalne,siis tundsin end hästi. Esimesed paar nädalat läksime kell 9 õhtul magama, järgnevad järjest hiljem. Eile näiteks peale 12. Aga hommikuti, kui vaja tööle minna, siis tavaliselt ärkame peale 6, et 7ks tööle minna. Mõnikord peame tööle minema isegi poole6ks. Mis te nüüd arvate, eriti Kirsi, mis kell ma ärkan vabadel päevadel. .... Kell 6. Või noh natuke peale. Ja peale pidu ärkan ma samuti 6 paiku varahommikul. No ja siis ma vähkren nii kaua, kuni Remi ka üleval. Koos ju ikka on toredam.



Pühapäeva hommikul, siis kui peaks kurameerima ja unistama, meie 2 siis hoopis paneme eelmist õhtut kokku. Ja vaatame pilte ja videot ... videot kus me üksteise võidu ...ei teagi kohe mida öelda või kuidas, ei räpi ega laula aga üksteise võidu otsime lauseid, millel sõnad riimuksid. Noh...ei oska kuidagi paremini seletada. Loomulikult oli jube naljakas kõik ja meil kõigil oli väga lõbus. Aga videot meie lõpuni ei vaadanud...kustutasime selle lihtsalt ära, totakad. Jäägu see kõik meile mällu!!!!



Kui Eestist lahkusime, siis mõtlesime, et ostaks siit paar pudelit kangemat kaasa. Just midagi Eestist. Mina lobisesin telefonis, Remi näitas kahte Viru Valget. No mõtlesin, et miks mitte. Vett ja natuke näksi lennukile ja kõik...arve tuli nii suur. Ja siis hakkasin vaatama...peiks oli võtnud 2  pudelit 80% viina. No appi. Ma laupäeval proovingi selle järgi. Ja ausõna, hästi hästi vähe panin... aga mõjus teisiti.





Ja siis ma olingi hädas. Peale 6 und ei tulnud, samas olin töönädalast nii väss ja eelmine õhtu... kergemaks läks päeva keskel. Läksime randa...jõuame kohale ja siis poistel tuli idee- nad lähevad ja ostavad endale laua ära. (laud, millega sõidad kalda ääres)...JA tulevad tagasi, 48 õlut ja 2 lauda. Diil oli siuke- kui ostad kasti õlut, saad laua tasuta kaasa:)

Hea ost!

Ja nüüd järgnevas on kõiges süüdi Meelis. Meie aeg Western Australias on läbi. Nädalavahetusel pakime Remiga asjad kokku ja sõidame teisele poole Aussiet, Cairns´i. Ikka sinna kus uputab ja tormab. Hakkame pakkima avokaadosid. Ka elamine on meil olemas.

Rutiin oli saabunud meieni. Ja nüüd oleme ootusärevuses. Meelisel on juba plaanid valmis meile. Ja kes facebookis on mu pilte näinud veealusest maailmast ... siis see teab, mis meid varsti ees ootab loodetavasti.

 

 

'

'

Meil on siin Valentini päev. Minu Valentin tahtis mulle täna rahakotti nii väga osta. Siin on valik aga liiga suur. Andsime alla, sest olime otsustusvõimetud. Parim üllatus oli see, kui astusime tuppa sisse peale tööpäeva ja Tiuksu isklikult lõpetas šokolaadi koogi tegemist. Väidetavalt kõik oli ise tehtud. Ja meie tegime sõbrapäeva pizzat. Pärast vaatasime kõik koos elutoa televiisorist Elise söögivideot. Tubli oled Elis!

Laupäeval jõudis Tiiu Perthi. Läksime talle lennujaama vastu. Oli tunne nagu poleks ta nagu ära olnudki. Täpselt sama meie Tiiu. agaaga...mulle tundub et sipa sipa rahulikum:)

Õhtul grillisime Tiiu auks. Siin Aussis on väga populaarne, et parkides, mere ääres ja muudes populaarsetes rahvarohketes kohtades on gaasigrillid, lauad, toolid, joodav vesi kraanist.Nädalavahetustel on kõik kohad üldjuhul täis. Pered-sõbrad saavad kokku, grillivad, tunnevad end hästi. Väärtustavad aega üksteisega. Seda kommet üritame me Remiga endaga Eestisse rohkem kaasa võtta. Kõik on siin easy going, relax!

Jah...meie grilliõhtu oli meeleolukas. liigagi meeleolukas ja energiat võttev:). Taustaks põles meil taamal järjekordne tulekahju. See on siin liigagi tavaline.

Nii mõnigi on näinud ehk mu pilti facebookis, kus kaugemal meie istume ja ees on känguru, kes tegelikult tahtis rünnata mitte kallistada. See pilt on tehtud ühes rahvuspargis, kuhu me nii mõnigi kord peale tööd grillima ja ujuma lähme. Kahjuks mul pole sellest kohast enda fotokas pilte. Seal on ilus. Kui natuke jalutada, siis jõuame kaljude juurde. Seal on kosk ja väike veekoguke, kus puhas vesi ja väga mõnus on ujuda. See koht on populaarne ka kaljult vette hüppamis koht. Alles hiljuti sai üks tüdruk seal surma. Aga ilus on ikka! Ja sealt natuke eemal on grillimiskoht. keset metsa on lagendik, kus kasvavad hiigelsuured puud (nagu Eesti tammed) ja seal all on gaasigrillid, lauad ja kõik muu vajalik. Väga mõnus koht! Ja alati kui me seal käime on kängurud kohal. Nii nahaalsed on. Luusivad ümber meie kui sööme ja grillime. Ma vist isegi kardan neid natuke. Ettearvamatud.

Meil puhuvad peas uued tuuled! Ja uutele tuultele hakkamegi meie nüüd tuge otsima:)